Őllevalmistamise ajaloost Sakus

Saku mõisa õlleköök

Pärast pärisorjuse kaotamist Eestimaa kubermangus 1816. aastal asusid mõisnikud rajama mõisate juurde tööstusettevõtteid. Neist tähtsaimateks olid viinaköögid ja õllekojad. Ka Saku mõisa tollane omanik, saksa soost krahv Karl Friedrich Rehbinder asutas oma mõisa juurde õllekoja. Dokumentaalselt on tõestatud, et esimene keeduperiood Saku õlleköögis oli 1820. aasta oktoobris.

Kui Rehbinderite ajal ei pööratud õlleköögile just eriti suurt tähelepanu, siis pärast mõisa üleminekut 1849. aastal Baggode perekonna kätte algasid õlleköögis tõsised uuendused. Esialgu jäi küll õlleköök veel samadesse ruumidesse, kuid juba 1876. aastal rajas Valerian Baggo mõisa õlleköögi asemele aurujõul töötava õlletehase.

Sajandi lõpupoole konkurents õlletootjate vahel järjest tugevnes ning et õlu oleks läbilöögivõimeline ka väljaspool oma mõisa territooriumi, kuid eriti Tallinnas, oli vaja ka Sakus tõsta õlle kvaliteeti ning toodangu hulka. Selle tulemusena muutus Saku õlu juba 1871. aastast Tallinna õlleturul arvestavaks "tegijaks". See tõestab, et Sakus ei pruulitud enam viletsat kõrtsiõlut - kuna karmi konkurentsi tingimustes oli Tallinna restoranidesse ja õllepoodidesse vaja saata juba vägagi kvaliteetseid õllesorte.

Vahetult enne uue Saku Õlletehase valmimist suutis vana Õllekoda teha veel väga head reklaami. Juunis 1875. aastal peeti Tallinnas Kadriorus suurt põllumajandusnäitust. Seda kajastab tollane ajaleht nii: "Kaks korda päevas demonstreeriti hobuseid, sinna juurde mängis sõjaväe puhkpilliorkester, ajutises õllepaviljonis aga leidsid janused rahuldust suurepärasest Saku õllest." Kui hakati auhindu jagama, siis anti Saku Õlletehasele pronksmedal. Ükski teine õlletehas ei saanud sellise au osaliseks.

Esimene keet uues aurujõul töötavas õlletehases valmis ilmselt 4.oktoobril 1877. Juba kolm aastat hiljem saatis Saku Õlletehas oma toodetud õlut ka näitusele Riiga, kus see sai kohe II. auhinna ja pronksmedali. See näitab, et tehase omanik oskas juba tollal reklaamist lugu pidada. Veelgi enam - niisugune fakt annab tunnistust Saku Õlletehase kiirest arengust.

Õlletootmise hoogustumisele aitas oluliselt kaasa raudteeühenduse loomine Saku ja Tallinna vahel 1899. aastal, mil 28. septembril saabus Tallinna esimene õllekoorem Sakust kitsarööpmelisel raudteel. Varem veeti õlut nimelt hobustega. Olgu mainitud, et näiteks Tallinn-Pärnu raudtee ametlik avamine leidis aset alles 1. augustil 1901.


Saku Õlletehase aktsiaselts

Samas tihenes õlletehaste vaheline konkurents järjest. Et haarata enda kätte kogu Tallinna, Harjumaa ja teiste lähedaste keskuste turg, oli vaja teha suuri investeeringuid. Nii otsustatigi 1899. aastal laiendada omanikeringi ning asutada Saku Õlletehase aktsiaselts. Ettevõtte omanikkonda kuulus tollal kogu kohaliku aadelkonna finantsoligarhia eesotsas pankur G. Scheeli ja piiritusevabrikantide Rosenitega. Ettevõtmine kandis edu ja juba 1900. aastal pruuliti Sakus 203 800 pange õlut. Võrdluseks: tollane peamine rivaal Revalia (endine Pfaff) suutis samal aastal toota vaid 153 000 pange. Saku jõuline areng viis Tallinna viimase õlletehase Revalia uste sulgemiseni 1911. Nii tõusis Saku Õlletehas monopoolsesse seisu kogu Tallinnas ja Harjumaal.

Esimese maailmasõja algus seiskas õlletootmise Sakus ja ka kõigis teistes Eesti õlletehastes kuni 1921. aastani. Seejärel õlletootmine jätkus, samuti tihenes järjest konkurents, mis tõi kaasa mitmeid hinnasõdu. Kuigi 1920ndate aastate algul töötas Eestis 9 õlletööstust, sai Sakust varsti taas monopoolne õlletootja Põhja-Eestis.

Samas paistis aga Saku Õlletehas silma uuenduste poolest. Nii võeti Sakus 1928. aastal senise pooletoobise (1 toop = 1,23 liitrit) pudeli asemel tarvitusele pooleliitrine õllepudel. 70 aastat hiljem ehk aastal 1998 oli taas Saku Õlletehas see, kes tõi Eesti tarbijani uuelaadse õllepudeli, sedakorda uudse kujundusega pooleliitrise pudeli.

1940. aastal seoses Nõukogude okupatsiooniga natsionaliseeriti Saku Õlletehas - nagu ka kõik ülejäänud ettevõtted. Tootmine jätkus, kuid juba "Nõukogude tingimustes". 1976. aastal sai Saku Õlletehasest eksperimentaalõlletehas, mis tähendas mitmeid eeliseid ja soodustusi, näiteks uusi investeeringuid. 1985. aastal elas Saku Õlletehas üle teise "kuivseaduse" pärast Esimest maailmasõda, sedakorda Mihhail Gorbatshovi kehtestatud kuivseaduse. Alustatud investeeringud Saku Õlletehase uuendamisse peatati.


Uue ajastu algus

Saku Õlletehase jaoks algas uus ajastu 1991, mil loodi ühisettevõte koos Pripps´i õlletehasega Rootsist ja Hartwalli tehasega Soomest. Algas tehase rekonstrueerimine ja seadmete vahetus ning juba 1993 jõudis Eesti turule esimene kvaliteetõlu Saku Originaal.

1995 ehk rohkem kui sajand hiljem sai Saku Õlletehasest taas aktsiaselts. Samal aastal tõusis Eesti õlleturu liidriks Saku Originaal, mis on seda ülekaalukalt tänaseni.

Eesti suurim ja vanim õlletehas - Saku Õlletehas - jätkab tänapäeval oma tegevust, toetudes ligi kahe sajandi pikkustele traditsioonidele ja kogemustele. Ettevõtte igapäevases tootmises on kümme nimetust õllesid ning mineraalvesi Vichy Classique, lisaks sellele toodetakse väikeste partiidena hooajaõllesid erilisteks tähtpäevadeks ja sündmusteks.

Alates 2000.aastast on Saku Õlletehas ka Pepsi jookide ametlik esindaja Eestis. Alates 2001. aasta sügisest on Saku Õlletehas ka selliste rahvusvaheliselt tuntud kvaliteetõllede nagu Guinness, Kilkenny ja Carlsberg ainuesindaja Eestis.

Teksti koostamisel kasutatud Heino Gustavsoni "Saku Õlletehase ajalugu".

Tagasi   /   Üles